Terviklik ülevaade töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ning selle rakendamisest

Käesolev artikkel annab üksikasjaliku ja praktilise ülevaate töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, mis reguleerib ohutu ja tervisliku töökeskkonna loomist ning säilitamist ettevõtetes. Seaduse tervikteksti alusel koostatud juhend aitab tööandjatel ja töötajatel mõista oma seadusest tulenevaid õigusi, kohustusi ja vastutust, mis kehtivad alates 13.07.2026.

Seaduse reguleerimisala, üldnõuded ja põhimõisted

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Seaduse eesmärk on tagada tervisele ohutu töökeskkond, määratledes tööandja ja töötaja õigused ning kohustused, samuti töötervishoiu ja tööohutuse korralduse nii ettevõtte kui ka riigi tasandil. Lisaks sätestatakse seaduses vastutus kehtestatud nõuete rikkumise eest.

Seadust kohaldatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas kaitseväelaste, asendusteenistujate, Politsei- ja Piirivalveameti, julgeolekuasutuste ning päästeasutuste töötajate töö suhtes, arvestades eriseadustest tulenevaid erisusi ja riigisaladuse kaitse nõudeid. Samuti kohaldatakse seadust järgmistele isikutele ja tegevustele:

• kinnipeetava tööle vanglas, arvestades vangistusseaduses sätestatud erisusi;
• õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal;
• juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle;
• teenuse osutamise lepingu alusel töötava füüsilise isiku ehk teenuseosutaja tööle seaduses määratud ulatuses.

Seaduse tähenduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Tööohutusena käsitatakse töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata.

Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab. Selles toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed tegurid ei tohi ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist. Keemiliste ja teatud füüsikaliste ohutegurorite parameetrid ei tohi ületada kehtestatud piirnorme. Kui ohte ei ole võimalik vältida ühiskaitsevahendite või töökorralduslike abinõudega, on tööandja kohustatud andma töötajale isikukaitsevahendid.

Nõuded töökohale ja töövahenditele

Töökoht on ettevõtte territooriumil või tööruumis paiknev töötamiskoht ja selle ümbrus, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. Tööandja peab kujundama ja sisustama töökoha selliselt, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.

Kui tööprotsessi käigus eraldub ohtlikku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedelikku, tuleb vältida selle levikut töökeskkonda, tagada eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks. Terviseriski vältimiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ning muud ohutusvahendid. Töökoht ja töövahendid peavad olema tehniliselt heas seisukorras ja korrapäraselt hooldatud. Kõik leitud puudused tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti.

Töökoha ohualad, kus esineb õnnetuse või tervisekahjustuse oht, tuleb märgistada. Sinna ei tohi lubada asjakohase juhendamise ja väljaõppeta isikuid. Töökoha territoorium, trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid peavad olema piisavalt valgustatud. Välitööd tuleb korraldada nii, et töökohad, liikumisteed ja töövahendid ei ohustaks inimesi ega takistaks sõidukite liiklust.

Töövahend on masin, seade, paigaldis, transpordivahend, tööriist või muu tööks kasutatav vahend. Töövahendi kasutamine ei tohi ohustada kasutaja ega teiste isikute tervist ning töö- ja elukeskkonda. Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele. Tööandja tagab järgmiste tingimuste täitmise:

• tõkestatud on pääs töövahendi ohualale;
• juhtimisseadis vastab ergonoomianõuetele;
• kõrge või madala temperatuuriga pinnad on isoleeritud või piirestatud;
• täidetud on elektri-, tule- ning plahvatusohutusnõuded;
• välditud on juhukäivitus ning vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada ja ohtlik leke tõkestada;
• müra, vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.

Töökeskkonna ohutegurid ja nende mõju

Töökeskkonnas esinevad ohutegurid jagunevad viide põhirühma: füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed ohutegurid. Tööandja on kohustatud rakendama abinõusid, et nendest tulenevaid terviseriske vältida või viia need võimalikult madalale tasemele.

Füüsikaliste ohutegurite hulka kuuluvad müra, vibratsioon, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolett-, laser- ja infrapunakiirgus), elektromagnetväljad, õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk, masinate liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis-, elektrilöögi- ja plahvatusoht. Radioaktiivsete ainete kasutamisel tuleb järgida kiirgusseaduse nõudeid. Tööruumide õhu radoonisisaldus peab vastama viitetasemele. Töökoha sisekliima peab olema sobiv, arvestades töötajate arvu, koormust ja tehnoloogilist protsessi. Müra ja vibratsioon ei tohi segada kontsentreerumist ega helisignaalide mõistmist.

Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid, mille käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus. Tööandjal on õigus töödelda uuringute ja analüüside andmeid keemiliste ohutegurite mõõtmise kohta töötaja organismis, et rakendada riskianalüüsist tulenevaid abinõusid.

Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust. Tööandjal on õigus töödelda bioloogiliste ohutegurite mõõtmise ja vaktsineerimise andmeid töötajate kaitseks.

Füsioloogilised ohutegurid hõlmavad füüsilise töö raskust, sama tüüpi liigutuste kordumist ning üleväsimust põhjustavaid sundasendeid ja -liigutusi. Füüsilise ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale sobivaks ja võimaldama tööaja hulka arvatavaid vaheaegu, arvestades töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi.

Psühhosotsiaalsed ohutegurid on õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda, monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad põhjustada tööstressi ja mõjutada vaimset või füüsilist tervist. Tööandja peab tervisekahjustuste ennetamiseks kohandama töökorraldust ja töökoha töötajale sobivaks, optimeerima töökoormust ning võimaldama vaheaegu.

Erirühmad ja tööolme korraldus

Seadus pöörab erilist tähelepanu tundlikele töötajate rühmadele, kellele tuleb luua sobivad töö- ja olmetingimused. Nendeks rühmadeks on rasedad, rinnaga toitvad naised, alaealised ja tervisekahjustusega töötajad.

Rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele peab tööandja tagama ohutud tingimused ja järgima seadusega sätestatud piiranguid. Tööandja on kohustatud andma rasedale vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks arsti või ämmaemanda otsuses näidatud ajal, mis arvatakse tööaja hulka. Last rinnaga toitval emal on õigus saada lisavaheaegu rinnaga toitmiseks kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Need vaheajad antakse iga kolme tunni järel kestusega vähemalt 30 minutit (kahe või enama lapse puhul vähemalt üks tund), need arvatakse tööaja hulka ja nende eest makstakse keskmist töötasu riigieelarve vahenditest, välja arvatud juhul, kui emale makstakse vanemahüvitist.

Alaealiste töötajate puhul peab tööandja rakendama riskianalüüsist lähtuvaid abinõusid terviseriskide vältimiseks enne alaealise tööle asumist ja töötingimuste olulisel muutumisel. Riskide hindamisel pööratakse tähelepanu järgmisele:

• tööruumi ja -koha kujundus ning sisustus;
• töökeskkonna ohutegurite mõju alaealise tervisele;
• töövahendite ja nende kasutamise sobivus alaealisele;
• töökorralduse sobivus alaealisele töötajale;
• alaealise töötaja juhendamine ja väljaõpe.

Tervisekahjustusega töötajate puhul on tööandja kohustatud andma ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel töövõime osaliselt kaotanud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl. Tervisekahjustusega töötaja töö, töövahendid ja töökoht tuleb kohandada tema kehalistele ja vaimsetele võimetele, muutes ehitise, tööruumi, töökoha, üldkasutatavad liikumisteed ja olmeruumid talle ligipääsetavaks ja kasutatavaks.

Tööolme nõuded kohustavad tööandjat tagama puhtad, ventileeritavad ja sobiva temperatuuriga olmeruumid (riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid). Tööriietust kandvatele töötajatele tuleb tagada riietusruum ning välitöödel riidekuivatusruum ja soojak. Puhkeruum peab olema küllaldase suurusega, sisustatud laudade ja seljatoega istmetega ning seal ei tohi suitsetada. Pesemisruumid peavad olema varustatud valamute või duššidega ning sooja ja külma veega. Töötajatele peab olema tagatud nõuetele vastav kvaliteetne joogivesi koos jooginõudega.

Tööandja kohustused, ennetustegevus ja riskianalüüs

Tööandja on kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras, sealhulgas renditöö korral (kus nõuded tagab kasutajaettevõtja) ja kaugtöö korral (niivõrd, kuivõrd see on kaugtöö eripärasid arvestades võimalik). Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.

Tööandja ennetustegevus seisneb meetmete kavandamises ja rakendamises terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides. Ennetustegevus põhineb järgmistel üldistel põhimõtetel:

• riskide tekkimise vältimine ja vältimatute riskide hindamine;
• riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või nende vähendamine vastuvõetava tasemeni;
• ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga;
• töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks;
• töövahendite ja -meetodite kohandamine tehnika arengule;
• ühiskaitsemeetmete ja -vahendite eelistamine isikukaitsevahendite kasutamisele;
• ühtse ja üldise ennetuspoliitika väljatöötamine, mis hõlmab tehnoloogiat, töökorraldust, töötingimusi, sotsiaalsuhteid ja töökeskkonnaga seotud tegurite mõju.

Töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi. Tööandja on kohustatud viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, vaatama selle korralduse igal aastal läbi ja analüüsima tulemusi.

Töökeskkonna riskianalüüsi käigus selgitab tööandja välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid ning hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele. Riskianalüüs peab sisaldama tegevuskava koos abinõude, ajakava ja rakendajatega ning selle täitmiseks tuleb eraldada vajalikud vahendid. Riskianalüüsi tuleb uuendada, kui töötingimused või töökeskkond on oluliselt muutunud, tehnoloogiat on uuendatud, ilmnenud on uued andmed ohuteguri mõju kohta, õnnetuse tõttu on riskitase muutunud, töötervishoiuarst on tuvastanud tööga seotud haigestumise või tööinspektor on tuvastanud puudusi riskide hindamisel. Riskianalüüs koostatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja esitatakse Tööinspektsioonile või koostatakse töökeskkonna andmekogus, kus seda säilitatakse 55 aastat.

Haigushüvitised ja töötamine haiguslehe ajal

Tööandja on kohustatud maksma töötajale haigushüvitist haiguse, vigastuse või karantiini korral neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70 protsenti töötaja keskmisest töötasust. Haigushüvitist ei maksta juhtudel, kui Tervisekassa maksab hüvitist ravikindlustuse seaduse alusel või ravikindlustuse seaduse paragrahvis 60 sätestatud juhtudel. Hüvitist makstakse haiguslehel märgitud vabastuse neljandast kalendripäevast alates, kui töötaja on tööandjat elektroonilise haiguslehe lõpetamisest teavitanud või esitanud paberil tõendi hiljemalt 90. kalendripäeval alates tööle asumise päevast. Väljamakse tehakse palgapäeval või 30 kalendripäeva jooksul.

Tööandjal on võimalus maksta töötajale ka vabatahtlikku töövõimetushüvitist lisaks kohustuslikule haigushüvitisele või Tervisekassa makstavale hüvitisele. Vabatahtlik hüvitis koos kohustusliku haigushüvitisega ei tohi ületada töötaja keskmist töötasu. Kui töötajale maksab hüvitist Tervisekassa, arvutab tööandja maksimaalse vabatahtliku hüvitise, lahutades keskmisest töötasust Tervisekassa makstava osa ja kohustusliku haigushüvitise.

Töötajal ja tööandjal on õigus kirjalikult kokku leppida ajutiselt terviseseisundile vastava töö tegemises haiguslehe alusel, kui haiguslehele märgitud vabastuse päevast on möödas rohkem kui 30 kalendripäeva. Ametniku puhul vormistatakse see käskkirjaga. Haiguslehe alusel töötamise ajal peavad pooled järgmist:

• järgima haiguslehele märgitud terviseseisundile vastavaid töötingimusi;
• kui tööandjal ei ole võimalik sobivaid tingimusi pakkuda, ei tohi töötaja haiguslehe alusel töötada;
• tööandja ei või maksta töötasu vähem kui 50 protsenti enne haiguslehte kehtinud töötasust;
• lisaks töötasule saab töötaja haigushüvitist ravikindlustuse seaduses sätestatud tingimustel;
• kokkuleppe võib igal ajal üles öelda.

Rasedal ja emapuhkuse õigusega töötajal on õigus nõuda ajutiselt terviseseisundile vastavat tööd haiguslehe alusel, kui tema terviseseisund ei võimalda ettenähtud tööülesandeid täita. Kui tööandjal ei ole võimalik sellist tööd anda, võib rase või emapuhkuse õigusega töötaja keelduda haiguslehe alusel tööülesannete täitmisest või pakutavast tööst loobuda.

Töötervishoiuteenus, esmaabi ja töötajate väljaõpe

Tööandja on kohustatud korraldama ja oma kulul finantseerima töötervishoiuteenuse osutamist, mida osutab töötervishoiuarst, kaasates vajaduse korral teisi spetsialiste (töötervishoiuõde, tööhügieenik, tööpsühholoog, tööfüsioterapeut, ergonoom). Töötervishoiuarst tutvub riskianalüüsiga, külastab töökeskkonda, analüüsib ettevõtte olukorda, teeb töötajate tervisekontrolli ning nõustab tööandjat ja töötajat. Tervisekontroll tuleb korraldada töötajale, kelle tervist võivad mõjutada järgmised ohutegurid või töö laad: müra, vibratsioon, elektromagnetväljad, tehislik optiline kiirgus, ioniseeriv kiirgus, ohtlikud kemikaalid, bioloogilised ohutegurid, kuvariga töö, raskuste käsitsi teisaldamine, korduvad liigutused või pidev sundasend.

Tervisekontroll korraldatakse nelja kuu jooksul töötaja tööle asumisest, välja arvatud juhul, kui töötaja puutub kokku bioloogiliste ohutegurite, kantserogeenide, mutageenide, reproduktiivtoksiliste ainete, plii või asbestitolmuga, või kui tegemist on öötöötajaga – sellisel juhul tuleb kontroll korraldada enne tööle asumist. Edasine tervisekontroll toimub arsti määratud ajavahemiku järel, kuid vähemalt kord kolme aasta jooksul (alaealistel kord aastas). Tervisekontroll tehakse tööajal ja selle ajal makstakse keskmist tööpäevatasu. Tööandja säilitab teenuse osutamisega seotud andmeid 10 aastat, teatud ohtlike ainetega kokkupuute korral aga 40 aastat (kantserogeenid/mutageenid) või 5 aastat (reproduktiivtoksilised ained) pärast viimast kokkupuudet.

Esmaabi tagamiseks peab tööandja määrama töötajate hulgast vähemalt ühe esmaabiandja, võimaldama tal täita ülesandeid tööajal ning korraldama talle omal kulul koolituse ühe kuu jooksul pärast määramist ja täienduskoolituse iga kolme aasta järel. Esmaabiandja koolituse ajal makstakse keskmist tööpäevatasu. Töökohas peavad olema kättesaadavad esmaabivahendid, esmaabi andmise juhised, hädaabinumber 112 ning esmaabiandja kontaktandmed. Vajaduse korral tuleb tagada esmaabiruum ja vigastatud töötaja toimetamine tervishoiuasutusse või koju.

Juhendamine ja väljaõpe tuleb korraldada enne töötaja tööle asumist. Juhendamise käigus tutvustatakse ettevõtte nõudeid, riskianalüüsi tulemusi, ohutusnõudeid, ergonoomilisi töövõtteid, isikukaitsevahendeid, esmaabi ja tuleohutust. Töökohal korraldatakse väljaõpe ohutute töövõtete omandamiseks. Juhendamist ja väljaõpet tuleb korrata töökorralduse muutumisel, uute töövahendite või tehnoloogia kasutuselevõtul, pikaajalise eemalviibimise järel, nõuete rikkumisel või Tööinspektsiooni nõudmisel. Juhendamine ja väljaõpe registreeritakse kirjalikult ning töötaja kinnitab seda oma allkirjaga.

Töökeskkonna spetsialistid, volinikud ja nõukogu

Töökeskkonna sisekontrolli ja ohutuse korraldamiseks ettevõttes kasutatakse spetsiaalseid rolle: töökeskkonnaspetsialist, töökeskkonnavolinik ja töökeskkonnanõukogu.

Töökeskkonnaspetsialist on töökeskkonnaalaste teadmiste ja oskustega töötaja, keda tööandja on volitanud täitma töötervishoiu- ja tööohutusalaseid kohustusi. Kui sellist töötajat ettevõttes ei ole, peab tööandja kasutama pädevat ettevõttevälist spetsialisti või täitma kohustusi ise, kui tal on vajalikud teadmised. Spetsialistil on kohustus peatada ajutiselt töö ohtlikus töölõigus või keelata ohtliku töövahendi kasutamine otsese ohu korral. Tööandja teavitab määratud spetsialistist Tööinspektsiooni 10 päeva jooksul.

Töökeskkonnavolinik on töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes ettevõttes, kus töötab 10 või rohkem töötajat. Kui töötajaid on vähem kui 10, peab tööandja töötajatega konsulteerima. Volinikud valitakse töötajate koosolekul, kus osaleb vähemalt 50 protsenti töötajatest. Voliniku kohustused ja õigused on järgmised:

• jälgida ohutusmeetmete rakendamist ja isikukaitsevahendite kasutamist;
• osaleda tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimisel;
• teatada ohuolukordadest ja nõuda tööandjalt puuduste kõrvaldamist;
• pääseda kõikidesse töökohtadesse ja saada tööandjalt vajalikku teavet;
• peatada ajutiselt töö ohtlikus töölõigus või keelata ohtliku töövahendi kasutamine otsese ohu korral;
• täita kohustusi tööajal (mitte vähem kui kaks tundi nädalas), säilitades keskmise tööpäevatasu.

Töökeskkonnanõukogu on tööandja ja töötajate esindajate koostöökogu vähemalt 150 töötajaga ettevõttes (või Tööinspektsiooni nõudmisel ka väiksemas ettevõttes). Nõukogus on võrdselt tööandja määratud ja töötajate valitud esindajaid (kokku vähemalt neli liiget). Nõukogu analüüsib töötingimusi, osaleb arenduskavade koostamisel, tutvub sisekontrolli tulemustega, analüüsib tööõnnetusi ja kutsehaigusi ning teeb kirjalikke ettepanekuid tööandjale. Tööandja peab ettepanekutele vastama kirjalikult kolme nädala jooksul. Nõukogu liikmed vabastatakse põhitööst kohustuste täitmiseks vähemalt üheks tunniks nädalas, säilitades keskmise töötasu.

Tööandja on kohustatud korraldama töökeskkonnavolinikule ja töökeskkonnanõukogu liikmele vajaliku koolituse kahe kuu jooksul pärast valimist ning täienduskoolituse uute ohutegurite ilmnemisel või õigusaktide muutumisel. Koolitus toimub tööandja kulul ja tööajal, säilitades keskmise tööpäevatasu.

Tööõnnetused, kutsehaigused, andmekogu ja vastutus

Tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites, tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal, tingimusel et see on põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga. Arst teatab Tööinspektsioonile viivitamata surmaga lõppenud või ajutise töövõimetuse kaasa toonud tööõnnetusest. Tööandja peab eluohtlikust või surmaga lõppenud õnnetusest teatama Tööinspektsioonile ja surmaga lõppenud juhtumist ka politseile.

Kutsehaigus on haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguse diagnoosib töötervishoiuarst, kes teavitab sellest viie päeva jooksul tööandjat, Tööinspektsiooni ja suunanud arsti. Tööst põhjustatud haigusest teavitatakse Tööinspektsiooni.

Tööandja on kohustatud uurima kõiki tööõnnetusi ja kutsehaigestumisi, kaasates uurimisse töökeskkonnavoliniku või töötajate esindaja. Uurimise tulemuste kohta koostatakse raport, mis esitatakse Tööinspektsioonile ja kannatanule. Tööinspektsioon uurib surmaga või raske tervisekahjustusega lõppenud õnnetusi pärast kriminaalmenetluse lõpetamist või juhtudel, kui kriminaalmenetlust ei toimu. Uurimise andmeid säilitatakse 55 aastat.

Töökeskkonna andmekogu on Tööinspektsiooni hallatav mitteavalik andmekogu, mille eesmärk on edendada tööohutust ja palkade läbipaistvust. Andmekogus töödeldakse isiku- ja ettevõtte andmeid, järelevalveandmeid (säilitatakse kuni 10 aastat), väärteomenetluse andmeid (5 aastat) ning õnnetuste, kutsehaiguste, töövaidluste ja riskianalüüside andmeid (kuni 55 aastat). Soolise palgalõhe näitajaid andmekogus ei säilitata.

Sotsiaalkindlustusamet hüvitab tööandja õigusjärglaseta lõppemise korral tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse või surma tõttu tekitatud varalise kahju. Töövõime kaotuse ulatuse (10–100%) tuvastab arstiõppe läbinud isik. Kahjuhüvitist vähendatakse Eesti Töötukassa makstava töövõimetoetuse osa võrra ning seda makstakse vastavalt isiku vanusele ja töövõime staatusele kas tähtajaliselt või tähtajatult.

Seaduse nõuete rikkumise eest on ette nähtud väärteovastutus. Töökohale, töövahenditele, ohutegurite mõjule, juhendamisele ja väljaõppele kehtestatud nõuete rikkumise või tööõnnetuse ja kutsehaiguse uurimata jätmise eest, kui sellega kaasnes oht töötaja tervisele või elule, karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja juriidilist isikut rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Väärtegude kohtuväline menetleja on Tööinspektsioon.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes sätestab töötervishoiu ja tööohutuse seadus tervikliku ja range raamistiku ohutu töökeskkonna tagamiseks. Tööandja kannab peamist vastutust riskide hindamise, ennetusmeetmete rakendamise, töötajate juhendamise ning töötervishoiuteenuse ja esmaabi korraldamise eest. Töötajad on kohustatud tegema koostööd ja järgima ohutusjuhiseid. Seadus näeb ette spetsiaalsed rollid nagu töökeskkonnaspetsialist, volinik ja nõukogu, et tagada ohutusalane koostöö ettevõtte tasandil. Nõuete eiramisel, mis seab ohtu töötajate elu või tervise, kohaldatakse rangeid trahve kuni 32 000 euro ulatuses, kusjuures riiklikku järelevalvet teostab Tööinspektsioon.

Vaata õigusakti Riigi Teatajas