Käesolev artikkel selgitab kalapüügiõiguse tasu olemust, kehtestatud piirmäärasid ning tasumise ja arvutamise korda vastavalt Keskkonnatasude seadusele, mis kehtib alates 01.07.2026. Kalapüügiõiguse tasu on loodusvara kasutusõiguse tasu, mille eesmärk on reguleerida keskkonnakasutust ja tagada riigile tulu loodusvara kasutada andmisest.
Kalapüügiõiguse tasu olemus ja vabastused
Kalapüügiõiguse tasu on Keskkonnatasude seaduse kohaselt loodusvara kasutusõiguse tasu, mida makstakse kala püüdmise ja veetaimede kogumise eest Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevatest veekogudest või väljaspool seda, kui püügiõiguse on taganud Eesti Vabariik.
Seadus sätestab konkreetsed juhtumid, mil kalapüügiõiguse tasu ei võeta:
- eripüügiõiguse eest, välja arvatud juhul, kui sugukalu püütakse asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja või hüpofüüsi kogumiseks ärilistel eesmärkidel;
- kutselise kalapüügiõiguse eest, kui püügivõimalusi ei ole taganud Eesti Vabariik. Nimetatud juhul tasub kalapüügiõiguse saanud isik vaatleja laeval viibimise kulud, kui vaatleja olemasolu laeval on nõutud;
- harrastuskalapüügiõiguse eest eelkooliealistelt lastelt, alla 16-aastastelt õpilastelt, pensionäridelt, õigusvastaselt represseeritud isikutelt, represseerituga võrdsustatud isikutelt, osalise või puuduva töövõimega isikutelt ja puudega isikutelt, välja arvatud juhul, kui harrastuskalapüük toimub kalastuskaardi alusel.
Tasumäärad ja nende kehtestamine
Kalapüügiõiguse tasumäärad kehtestatakse erinevalt sõltuvalt püügi liigist ja eesmärgist:
- Kutselise kalapüügi tasumäära kehtestab igaks kalendriaastaks Vabariigi Valitsus määrusega, lähtudes püügipiirkonna eripärast, püügivahendi liigist ja selle püügivõimsusest või rahvusvahelise lepingu alusel jaotatavatest püügivõimalustest.
- Sugukalade eripüügi tasumäära, mida tehakse ärilisel eesmärgil asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja või hüpofüüsi kogumiseks, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, lähtudes püütava liigi kaitsestaatusest, teatavas veekogus loodusliku kudemise võimalusest, kala soost, suguküpsusastmest ja esmakokkuostuhinnast.
- Harrastuskalapüügi tasumäära kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, lähtudes püügiajast ja -kohast, püügivahendi püügivõimsusest, kalavaru olukorrast püügipiirkonnas ning püütava kalaliigi väärtusest.
Tasu piirmäärad
Seadusega on kehtestatud järgmised kalapüügiõiguse tasu piirmäärad:
- Kutselise kalapüügi korral kuni neli protsenti tasu kehtestamise aastale eelnenud aastal püügivahendiga või püügipäeval püügipiirkonnas keskmiselt väljapüütud kalakoguse või püütud isendite harilikust väärtusest, kuid mitte vähem kui 10 eurot (välja arvatud erandid või kui tasu on kehtestatud rahvusvahelise lepinguga või silmutorbiku kohta, mis ei või olla väiksem kui 1,2 eurot). Püügiõiguse tasu ühe isendi kohta võib olla väiksem kui 1 euro.
- Kutselise püügi korral aastas ühe püügipäeva eest 126 kuni 320 eurot, väljapüütava kala ühe tonni eest 2,5 kuni 120 eurot, püügivahendi eest 10 kuni 500 eurot (silmutorbiku eest 1,2 kuni 3 eurot) ja isendi eest 0,6 kuni 10 eurot. Püügiõiguse tasu püügivahendi eest, millega püütakse angerjat, on kuni 1000 eurot aastas. Püügiõiguse tasu Peipsi järvel kasutatava põhjanooda eest on 1300 kuni 5000 eurot aastas.
- Eripüügi korral isendi või kilogrammi kohta 0,12 kuni 10 eurot.
- Harrastuskalapüügi korral 0,06 kuni 13 eurot ööpäevas. Harrastuskalapüügi korral vähinata või vähimõrraga 2 kuni 13 eurot ühe püügivahendi kohta ööpäevas.
Erisused angerjavaru taastootmisel ja halva seisundiga varude puhul
Siseveekogudel, kus riik teeb kulutusi angerjavaru taastootmiseks, määratakse püügiõiguse tasu püügivahendi kohta, võttes arvesse 60–100 protsenti keskmistest kulutustest, mis on tehtud eelnenud seitsmenda kuni kaheteistkümnenda kalendriaasta kestel angerja taastootmiseks.
Püügikoormuse reguleerimiseks võib teadusasutuse ettepanekul kehtestada kõrgema püügiõiguse tasu isendi või püügivahendi kohta, kui kalaliigi varu olukord on halb. See kõrgem tasu ei tohi ületada 60 protsenti eelneval aastal keskmiselt väljapüütud kalakoguse või isendite harilikust väärtusest.
Tasu arvutamine, maksmine ja tagastamine
Kalapüügiõiguse tasu arvutab üldjuhul keskkonnaloa andja enne loa andmist. Eripüügiõiguse tasu (kui kogust pole võimalik ette määrata) arvutab loa andja pärast loa kehtivusaja lõppemist ning harrastuskalapüügiõiguse tasu arvutab selle maksja.
Tasu maksmise tähtpäevad on järgmised:
- Harrastuskalapüügiõiguse ja ette määratava eripüügiõiguse eest tasutakse enne püügiõigust tõendava dokumendi saamist.
- Eripüügiõiguse eest, kui kogust ei saa ette määrata, tasutakse pärast loa lõppemist makseteatise alusel.
- Kutselise kalapüügiõiguse eest tasutakse enne dokumendi saamist vähemalt 50 protsendi ulatuses, ülejäänud osa aga hiljemalt püügiõiguse kehtivuse aasta 1. juuliks (või hilisema loa andmise korral 30. septembriks) makseteatise alusel.
Kui kutselise kalapüügiõiguse tasu ei maksta tähtaegselt, teeb loa andja kirjaliku ettekirjutuse ja hoiatab loa kehtetuks tunnistamisega. Tähtajaks tasumata jäänud summalt on maksja kohustatud maksma intressi, mille arvutab keskkonnaloa andja.
Tasutud kalapüügiõiguse tasu tagastatakse osaliselt või täielikult, kui püügivõimalusi vähendatakse püügiõiguse saajast olenemata asjaoludel. Tagastamist saab taotleda püügivõimaluse kasutamise aasta jooksul, esitades kirjaliku avalduse Keskkonnaametile või kutselise püügi korral Põllumajandus- ja Toiduametile.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes on kalapüügiõiguse tasu Keskkonnatasude seadusega reguleeritud loodusvara kasutusõiguse tasu, mis kuulub täies ulatuses riigieelarvesse. Tasu suurus sõltub püügi liigist, püügivahenditest ja piirkonnast, kusjuures seadus näeb ette kindlad piirmäärad nii kutselisele, eripüügile kui ka harrastuspüügile. Tasu arvutatakse ja makstakse üldjuhul enne püügiõiguse kasutamist, kuid teatud juhtudel on võimalik tasuda ka pärast püügiperioodi lõppu või taotleda tasu tagastamist, kui püügivõimalusi vähendatakse kasutajast olenemata asjaoludel.