Pühade ja tähtpäevade seaduse terviklik ülevaade

Käesolev ülevaade käsitleb Eesti Vabariigis kehtivat pühade ja tähtpäevade seadust, mis reguleerib ametlikke pühasid, riiklikke tähtpäevi ja leina korra aluseid alates 30.12.2022. Artikkel annab selge ja põhjaliku ülevaate sellest, millised päevad on seaduse kohaselt puhkepäevad ning kuidas toimub pühade arvestamine gregooriuse kalendri järgi.

Seaduse eesmärk ja pühade arvestamise üldised alused

Pühade ja tähtpäevade seadus sätestab Eesti Vabariigis ametlikult tähistatavad pühad, riiklikud tähtpäevad ning nendega seonduvad õiguslikud alused. Seaduse kohaselt on pühade ja tähtpäevade süsteem üles ehitatud kindlatele reeglitele, mis määravad ära päevade olemuse ja nende mõju ühiskondlikule elukorraldusele.

Seaduse paragrahv 4 sätestab pühade ja tähtpäevade arvestamise alused. Kõiki seaduses nimetatud pühasid ja tähtpäevi arvestatakse gregooriuse ehk uue kalendri järgi. See tagab ühtse ja kaasaegse ajaarvamise süsteemi kohaldamise kõikidele riiklikult tunnustatud tähtpäevadele.

Samuti reguleerib seadus rahvuspüha staatust suhestuses teiste õigusaktidega. Seaduse kohaselt kohaldatakse rahvuspüha suhtes kõike seda, mis on teistes Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud riigipühade ja riiklike pühade kohta. See tähendab, et rahvuspühal on õiguslikult samasugune staatus ja tagajärjed nagu teistel riigipühadel.

Eesti Vabariigi rahvuspüha

Seaduse paragrahv 1 määratleb Eesti Vabariigi ainsa rahvuspüha. Rahvuspühaks ja ühtlasi ka ametlikuks puhkepäevaks on nimetatud järgmine tähtpäev:

• 24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev.

Rahvuspüha on riigi kõige olulisem tähtpäev, millele laienevad kõik riigipühadele kehtestatud reeglid ja soodustused. Kuna tegemist on seaduse järgi puhkepäevaga, mõjutab see otseselt tööajaarvestust ja puhkeaja kohaldamist kogu riigis.

Riigipühad ja puhkepäevad

Seaduse paragrahv 2 toob välja ametlikud riigipühad, mis on seaduse kohaselt ühtlasi ka puhkepäevad. Need päevad on ette nähtud puhkamiseks ning neil on eriline riiklik ja kultuuriline tähendus. Seadus loetleb järgmised riigipühad:

• 1. jaanuar – uusaasta
• suur reede
• ülestõusmispühade 1. püha
• 1. mai – kevadpüha
• nelipühade 1. püha
• 23. juuni – võidupüha
• 24. juuni – jaanipäev
• 20. august – taasiseseisvumispäev
• 24. detsember – jõululaupäev
• 25. detsember – esimene jõulupüha
• 26. detsember – teine jõulupüha

Kõik need üksteist nimetatud päeva on seaduse kohaselt puhkepäevad. Nende hulgas on nii kindla kuupäevaga määratud pühasid kui ka liikuvaid pühasid, nagu suur reede, ülestõusmispühade esimene püha ja nelipühade esimene püha, mille kuupäev muutub igal aastal, kuid mille olemus riigipühana jääb samaks.

Riiklikud tähtpäevad aasta esimesel poolel

Seaduse paragrahv 3 sätestab riiklikud tähtpäevad, mis erinevalt riigipühadest ei ole automaatselt seaduse järgi puhkepäevad, kuid mida tähistatakse riiklikul tasandil. Kalendriaasta esimeses pooles tähistatakse järgmisi riiklikke tähtpäevi:

• 6. jaanuar – kolmekuningapäev
• 30. jaanuar – eesti kirjanduse päev
• 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev
• 14. märts – emakeelepäev
• maikuu teine pühapäev – emadepäev
• 1. juuni – lastekaitsepäev
• 4. juuni – Eesti lipu päev
• 14. juuni – leinapäev

Need tähtpäevad kannavad endas ajaloolist, kultuurilist ja ühiskondlikku väärtust. Nende hulgas on nii kindla kuupäevaga päevi kui ka liikuvaid päevi, nagu maikuu teisel pühapäeval tähistatav emadepäev.

Riiklikud tähtpäevad aasta teisel poolel

Kalendriaasta teises pooles, alates augustikuust kuni aasta lõpuni, sätestab seaduse paragrahv 3 järgmised riiklikud tähtpäevad:

• 23. august – kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev
• septembrikuu teine pühapäev – vanavanemate päev
• 22. september – vastupanuvõitluse päev
• 1. oktoober – omavalitsuspäev
• oktoobrikuu kolmas laupäev – hõimupäev
• 2. november – hingedepäev
• novembrikuu teine pühapäev – isadepäev
• 16. november – taassünni päev

Sarnaselt aasta esimese poole tähtpäevadega on ka siin esindatud nii kindlad kuupäevad kui ka liikuvad päevad, mis on määratud nädalapäevade järgi (näiteks vanavanemate päev septembri teisel pühapäeval, hõimupäev oktoobri kolmandal laupäeval ja isadepäev novembri teisel pühapäeval).

Üleriigiline lein ja sellega kaasnevad piirangud

Seadus reguleerib eraldi ka üleriigilise leina väljakuulutamist ja sellega seonduvaid kohustusi. Vastavalt seaduse paragrahvile 3 on üleriigilise leina väljakuulutamise õigus Vabariigi Valitsusel.

Seadus kehtestab konkreetsed piirangud leinapäeval, 14. juunil. Sel päeval on keelatud leinaga kokkusobimatute avalike ürituste korraldamine. See säte tagab mälestuspäeva väärika tähistamise ja austuse ohvrite vastu.

Seaduse jõustumine ja rakendamine

Pühade ja tähtpäevade seaduse lõppsätted reguleerivad seaduse kehtivust ja jõustumist. Seaduse paragrahv 5 kohaselt on varasem seadus tunnistatud kehtetuks (vastav tekst on käesolevast redaktsioonist välja jäetud).

Seaduse paragrahv 6 määrab kindlaks seaduse esialgse jõustumise aja. Selle kohaselt jõustus pühade ja tähtpäevade seadus 1998. aasta 23. veebruaril. Käesolev redaktsioon kehtib alates 30.12.2022.

Kokkuvõte

Pühade ja tähtpäevade seadus on Eesti Vabariigi õigussüsteemis keskne õigusakt, mis määratleb ametlikud puhkepäevad, riigipühad ning riiklikud tähtpäevad. Seadus kehtestab ühe rahvuspüha, üksteist riigipüha ning kuusteist riiklikku tähtpäeva, mida arvestatakse gregooriuse kalendri alusel. Lisaks reguleerib seadus üleriigilise leina väljakuulutamist Vabariigi Valitsuse poolt ning kehtestab konkreetsed piirangud avalike ürituste korraldamisele 14. juunil ehk leinapäeval. Seadus tagab riiklike pühade ja tähtpäevade ühtse arvestamise ja tähistamise korra kogu riigis alates selle jõustumisest 1998. aasta 23. veebruaril.

Vaata õigusakti Riigi Teatajas