Raamatupidamise seaduse põhjalik käsitlus: reeglid, kohustused ja aruandlusstandardid

Käesolev artikkel pakub üksikasjalikku ja praktilist ülevaadet Eesti raamatupidamise seadusest, mis kehtestab õiguslikud alused ja põhinõuded raamatupidamise ning finantsaruandluse korraldamiseks. Seadus reguleerib kohustusi, aruandluse alusprintsiipe ja kestlikkuse kajastamist, olles aluseks läbipaistvale majanduskeskkonnale alates 20.07.2025.

Seaduse eesmärk, kohaldamisala ja raamatupidamiskohustuslased

Raamatupidamise seaduse (RPS) esmaseks ja peamiseks eesmärgiks on luua kindlad õiguslikud alused ning kehtestada põhinõuded rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks Eestis. Seadus kohustab raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama laia ringi isikuid, keda nimetatakse raamatupidamiskohustuslasteks.

Raamatupidamiskohustuslaste hulka kuuluvad järgmised subjektid:

• Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna (riik), kes korraldab oma raamatupidamist riigiraamatupidamiskohustuslaste kaudu;
• Kohaliku omavalitsuse üksused;
• Iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik;
• Füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE);
• Eestis registrisse kantud välismaa äriühingute filiaalid.

Riigiraamatupidamiskohustuslasteks on iga ministeerium ja Riigikantselei oma valitsemis- ja haldusala ulatuses ning põhiseaduslikud institutsioonid – Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, õiguskantsler ja Riigikohus. Riigiraamatupidamiskohustuslase suhtes kohaldatakse seaduses raamatupidamiskohustuslase kohta sätestatut, kui ei ole sätestatud teisiti.

Seadus jagab raamatupidamiskohustuslased nende suuruse järgi nelja põhikategooriasse, lähtudes aruandekuupäeva näitajatest, millest vähemalt kaks ei tohi ületada järgmisi piirmäärasid:

• Mikroettevõtja: varad kokku kuni 450 000 eurot, aruandeaasta tulu kuni 900 000 eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul kuni 10 inimest;
• Väikeettevõtja: ettevõtja, kes ei ole mikroettevõtja ja kelle aruandekuupäeva näitajatest kaks ei ületa järgmisi piirmäärasid: varad kokku 7 500 000 eurot, aruandeaasta tulu 15 000 000 eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul 50 inimest;
• Keskmise suurusega ettevõtja: ettevõtja, kes ei ole mikro- ega väikeettevõtja ja kelle näitajatest kaks ei ületa järgmisi piirmäärasid: varad kokku 25 000 000 eurot, tulu 50 000 000 eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul 250 inimest;
• Suurettevõtja: raamatupidamiskohustuslane, kes ei ole mikroettevõtja, väikeettevõtja ega keskmise suurusega ettevõtja.

Kui raamatupidamiskohustuslane lakkab täitmast määratud kriteeriume, lõpeb erisätete kohaldamine üksnes juhul, kui ta ei täida nimetatud kriteeriume kahel järjestikusel aruandekuupäeval. Äriühingud, kelle peamiseks tuluallikaks on kaupade ja teenuste müük, võivad kriteeriumide hindamisel lähtuda aruandeaasta tulu asemel müügitulust.

Seaduses kasutatavad põhimõisted

Seaduse rakendamisel on oluline mõista põhilisi finantsmõisteid, mis on defineeritud järgmiselt:

• Vara – raamatupidamiskohustuslase valitseva mõju all olev ressurss, mis on tekkinud minevikusündmuste tagajärjel ning mis eeldatavalt toob tulevikus majanduslikku kasu;
• Kohustis – raamatupidamiskohustuslase eksisteeriv kohustus, mis tuleneb mineviku sündmustest ja millest vabanemine eeldatavalt vähendab majanduslikult kasulikke ressursse;
• Omakapital – jääkosalus raamatupidamiskohustuslase varades pärast tema kõigi kohustiste mahaarvamist;
• Tulu – majandusliku kasu suurenemine aruandeperioodil vara lisandumise või suurenemisena või kohustiste vähenemisena, mille tulemusel omakapital suureneb, välja arvatud omanike sissemaksed omakapitali;
• Kulu – majandusliku kasu vähenemine aruandeperioodil vara vähenemise, ammendumise või amortisatsioonina või kohustiste tekkimisena, mille tulemusena omakapital väheneb, välja arvatud omakapitali arvel omanikele tehtud väljamaksed.

Raamatupidamise korraldamise põhinõuded ja alusprintsiibid

Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine tema finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest. Samuti on kohustuslik dokumenteerida kõiki majandustehinguid, kirjendada need algdokumentide või koonddokumentide alusel registrites, koostada ja esitada majandusaasta aruanne ning säilitada raamatupidamise dokumente.

Raamatupidamist peetakse tekkepõhiselt, kui seadusest ei tulene teisiti. Kassapõhine arvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt raha laekumisele või väljamaksmisele, samas kui tekkepõhine arvestus kajastab tehinguid vastavalt nende toimumisele, sõltumata raha liikumisest. Aruande koostamisel tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded, mis võimaldavad määrata aruandeperioodi tulud ja kulud.

Aastaaruande koostamise kümme alusprintsiipi

Raamatupidamise aastaaruande koostamisel tuleb lähtuda järgmistest rahvusvaheliselt tunnustatud alusprintsiipidest:

• Majandusüksuse printsiip – vara, kohustisi ja tehinguid arvestatakse lahus omanike, kreeditoride, töötajate ja teiste isikute varast ning tehingutest;
• Jätkuvuse printsiip – lähtutakse eeldusest, et kohustuslane on jätkuvalt tegutsev ning tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Vastasel juhul märgitakse rakendatud arvestusprintsiip;
• Arusaadavuse printsiip – esitatav informatsioon peab olema ülevaatlik ja üheselt mõistetav piisavate finantsalaste teadmistega kasutajatele;
• Olulisuse printsiip – kajastada tuleb kogu oluline informatsioon, mis mõjutab finantsseisundi hindamist. Väheolulisi objekte võib kajastada lihtsustatud viisil;
• Järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip – kasutatakse jätkuvalt varem kasutatud arvestuspõhimõtteid ja esitusviise. Muutmine on lubatud vaid siis, kui see suurendab finantsinformatsiooni asjakohasust ja tõepärast esitust;
• Tulude ja kulude vastavuse printsiip – aruandeperioodi tuludest arvatakse maha nendega seotud kulud. Väljaminekuid, millele vastavad tulud tekivad muul perioodil, kajastatakse kuluna samal perioodil kui tulud;
• Objektiivsuse printsiip – esitatav informatsioon peab olema neutraalne ja usaldusväärne;
• Konservatiivsuse printsiip – aruannet koostatakse ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustiste ja kulude alahindamist, kuid keelatud on sihilik alahindamine või varjatud reservide tekitamine;
• Avalikustamise printsiip – esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada asjakohast ja tõepärast finantsinformatsiooni;
• Sisu ülimuslikkuse printsiip – tehingute kajastamisel lähtutakse nende majanduslikust sisust, isegi kui see ei ühti nende juriidilise vormiga.

Majandustehingute dokumenteerimine ja algdokumendid

Majandustehing on tehing, muu toiming, seaduses sätestatud sündmus või õigusvastane tegu, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustiste või omakapitali koosseis. Kõik majandustehingud tuleb dokumenteerida ning kirjendada raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast tehingu toimumist, tagades aruannete tähtaegse esitamise. Kirjendamine toimub kahekordse kirjendamise põhimõttel debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel.

Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. Kirjend peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:

• Majandustehingu kuupäev;
• Kirjendi identifitseerimistunnus (näiteks number või numbri ja tähe kombinatsioon);
• Debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ning vastavad summad;
• Viide kirjendi aluseks olevale alg- või koonddokumendile.

Algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Algdokument peab sisaldama vähemalt toimumisaega, majandusliku sisu kirjeldust ja arvnäitajaid (kogus, hind, summa). Kui tehingupooleks on teine raamatupidamiskohustuslane, riigiraamatupidamiskohustuslane või välismaa juriidiline isik, peab esitatud arve sisaldama lisaks ka arve numbrit või muud identifitseerimistunnust ning tehingupooli identifitseerida võimaldavaid andmeid.

Masintöödeldavad algdokumendid ja e-arved

Algdokument peab olema masintöödeldav. Masintöödeldavus on andmevoo tunnus, mis tekib, kui andmevoo loomisel on kasutatud ühtlustatud andmekirjeldust, nii et infotehnoloogilised rakendused suudavad üheselt tuvastada andmevoo sisemise struktuuri ja üksikud faktiväited. Algdokument võib olla muus püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui tehingupoolel ei ole masintöödeldava dokumendi käitlemise võimalust ja selle loomine nõuaks ebaproportsionaalselt suuri kulutusi.

Raamatupidamiskohustuslane, kes soovib, et talle esitatakse üksnes masintöödeldavaid arveid (e-arveid), edastab sellekohase info äriregistrile, mis märgib ta e-arve vastuvõtjaks. Äriregistris e-arve vastuvõtjaks märgitud kohustuslane võib nõuda müüjalt e-arve esitamist. Eeldatakse, et e-arve on nõuetekohane, kui see vastab e-arveldamise Euroopa standardile EN 16931-1, kuigi pooled võivad kokku leppida ka muu standardi kasutamises.

Masintöödeldava algdokumendi nõudeid ei pea kohaldama, kui dokument esitatakse julgeolekuasutusele, see sisaldab riigisaladust või salastatud välisteavet, selle andmetele laieneb seaduse alusel kutse- või ametisaladuse hoidmise kohustus või kui vormingu kohta on ette nähtud erinev kord.

Raamatupidamisregistrid, parandused ja dokumentide säilitamine

Raamatupidamisregistrid on andmekogumid, mis sisaldavad informatsiooni kontodel kajastatud kirjendite ja saldode kohta, samuti üksikasjalikku kirjendite aluseks olevat infot. Registrid peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud tehingutest kontode kaupa kronoloogilises järjekorras. Registrit peetakse masintöödeldavalt, välja arvatud juhul, kui kohustuslasel puudub selleks võimalus ja selle loomine nõuaks ebaproportsionaalselt suuri kulutusi.

Kirjendi parandamine või kustutamine registris on lubatud üksnes siis, kui kirjend tuleb viia vastavusse alg- või koonddokumendiga. Paranduse sisu või kustutamise põhjus ning aeg peavad olema tuvastatavad seaduses sätestatud säilitustähtaja jooksul.

Dokumentide säilitamise kohustus ja tähtajad

Seadus kehtestab ranged dokumentide säilitamise tähtajad, mida arvestatakse alates selle majandusaasta lõpust, mil tehing registris kirjendati:

• Raamatupidamise algdokumente tuleb säilitada seitse aastat;
• Raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud tehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, säilitatakse seitse aastat;
• Pikaajaliste kohustiste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada seitse aastat pärast kehtimistähtaja möödumist;
• Raamatupidamise sise-eeskirja tuleb säilitada seitse aastat pärast selle muutmist või asendamist.

Dokumente ja andmeid säilitatakse masintöödeldavalt. Säilitatavate dokumentide taasesitatavus kirjalikus vormis, lihttekstis loetavus ja tõendusväärtus peavad olema tagatud kogu säilitustähtaja jooksul.

Raamatupidamise sise-eeskiri ja majandusaasta

Raamatupidamiskohustuslane, välja arvatud mikroettevõtja, on kohustatud koostama raamatupidamise sise-eeskirja. Sise-eeskiri kehtestab kontoplaani koos kontode sisu kirjeldusega ning reguleerib järgmisi asjaolusid:

• Majandustehingute dokumenteerimine ja kirjendamine;
• Algdokumentide käive ja säilitamine;
• Raamatupidamisregistrite pidamine;
• Tulude ja kulude kajastamine kasumiaruande kirjetel;
• Varade ja kohustiste inventeerimine;
• Kasutatavad arvestuspõhimõtted ja informatsiooni esitusviis;
• Aruannete koostamise kord ja arvutitarkvara kasutamine raamatupidamises;
• Sisekontrolli meetmete rakendamine.

Riigiraamatupidamiskohustuslane koostab raamatupidamise sise-eeskirja, arvestades avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhendi nõudeid. Avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhend on riigi kui terviku raamatupidamise sise-eeskiri, kuid selle olemasolu ei vabasta riigiraamatupidamiskohustuslast kohustusest kehtestada oma sise-eeskiri.

Majandusaasta pikkus on 12 kuud. Raamatupidamiskohustuslase asutamisel, lõpetamisel, majandusaasta muutmisel või muul seadusega ettenähtud juhul võib majandusaasta olla lühem või pikem kui 12 kuud, kuid ei tohi ületada 18 kuud. Majandusaastaks on kalendriaasta, kui põhikirjas või muus reguleerivas dokumendis ei ole sätestatud teisiti. Riigi ja riigiraamatupidamiskohustuslase majandusaastaks on eelarveaasta.

Majandusaasta aruande koostamine ja finantsaruandluse standardid

Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. Mikroettevõtja, kes lähtub finantsarvestuse korraldamisel Eesti finantsaruandluse standardist, võib koostada majandusaasta aruande, mis koosneb üksnes raamatupidamise aastaaruandest.

Majandusaasta aruande koostamine ja esitamine hõlmab järgmisi tegevusi:

• Raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande koostamine;
• Majandusaasta aruande heakskiitmine tegevjuhtkonna poolt;
• Audiitorkontroll (kui kohustus sätestatakse audiitortegevuse seaduses);
• Äriühingute puhul majandusaasta kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku koostamine;
• Majandusaasta aruande esitamine kinnitamiseks.

Raamatupidamiskohustuslane lähtub majandusaasta aruande ja lõpparuande koostamisel kehtestatud taksonoomiast ja selle alusel koostatavatest aruandevormidest. Riigi või kohaliku omavalitsuse asutus ei või nõuda taksonoomiaga hõlmatud andmete esitamist, mis on juba registrile esitatud, välja arvatud juhul, kui andmeid nõutakse enne registrile esitamise tähtaega, erineva perioodi kohta või kui mõisted ei ole identsed.

Rakendatavad finantsaruandluse standardid

Finantsarvestuse korraldamine ja aruandluses kasutatavad põhimõtted peavad olema kooskõlas ühega järgmisest kahest standardist:

• Eesti finantsaruandluse standard, mille põhinõuded kehtestatakse seadusega ning mida täpsustavad valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud toimkonna juhendid;
• Euroopa Komisjoni vastu võetud otsekohalduv rahvusvaheline finantsaruandluse standard (IFRS).

Äriühingud, kelle emiteeritud väärtpaberid on võetud kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturule, samuti krediidiasutused, finantsvaldusettevõtjad, investeerimisühingud ja kindlustusandjad peavad finantsaruandluses lähtuma otsekohalduvast standardist (IFRS).

Riik, riigiraamatupidamiskohustuslased, kohaliku omavalitsuse üksused ja muud avalik-õiguslikud juriidilised isikud, kelle eesmärgiks ei ole kasumi taotlemine, peavad lähtuma avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhendist.

Raamatupidamise aastaaruande osad ja lisade nõuded

Raamatupidamise aastaaruanne koosneb põhiaruannetest (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning lisadest. Eesti finantsaruandluse standardist lähtuva mikroettevõtja ja väikeettevõtja raamatupidamise aastaaruanne koosneb vähemalt kahest põhiaruandest (bilanss, kasumiaruanne) ning lisadest (lühendatud raamatupidamise aastaaruanne).

Bilanss kajastab teatud kuupäeva seisuga finantsseisundit (vara, kohustisi ja omakapitali) ning kasumiaruanne kajastab aruandeperioodi finantstulemust (tulusid, kulusid ja kasumit või kahjumit). Eesti finantsaruandluse standardist lähtuv kohustuslane peab kasutama seaduse lisas 1 esitatud bilansiskeemi ja ühte lisas 2 esitatud kasumiaruande skeemidest.

Rahavoogude aruanne kajastab aruandeperioodi rahavoogusid rühmitatuna äritegevuse, investeerimistegevuse ja finantseerimistegevuse rahavoogudeks. Äritegevuse puhul võib kasutada otse- või kaudmeetodit, investeerimis- ja finantseerimistegevust kajastatakse otsemeetodil. Eesti Pank on vabastatud rahavoogude aruande koostamisest.

Aastaaruande lisades avalikustatav teave

Raamatupidamise aastaaruande lisades on kohustuslik avalikustada:

• Millisest finantsaruandluse standardist lähtuvalt on aruanne koostatud;
• Aastaaruande koostamisel kasutatud olulised arvestuspõhimõtted;
• Selgitused põhiaruannete oluliste kirjete ja nende muutumise kohta;
• Tegevjuhtkonna ja kõrgema juhtorgani liikmetele arvestatud tasu ja olulised soodustused;
• Töötajatele arvestatud tasu üldsumma ja keskmine töötajate arv töötamise liikide kaupa;
• Ülevaade riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest mitteturutingimustel eraldatud vahenditest ja saadud riigiabist;
• Ülevaade arvestatud audiitorettevõtja kliendilepingu tasude suurusest jaotatuna teenuste liikide kaupa.

Väikeettevõtja peab lühendatud aastaaruande lisades avalikustama vähemalt teabe lühendatud aruande kohta, arvestuspõhimõtted, õiglases väärtuses kajastatavate kirjete hindamise eeldused, bilansivälised kohustused, tehingud seotud osapooltega, antud tagatised, juhtkonnale antud laenud, erandlikud tulud ja kulud, pikaajalised kohustised (üle 5 aasta), materiaalse ja immateriaalse põhivara muutused, olulised sündmused pärast aruandekuupäeva ning keskmise töötajate arvu.

Mikroettevõtja peab lühendatud aastaaruande lisades avalikustama vähemalt bilansivälised kohustused, antud tagatised, juhtkonnale antud laenud, keskmise töötajate arvu ning vajadusel omakapitali taastamiseks kavandatavad tegevused.

Tegevusaruanne, kestlikkusaruanne ja konsolideerimine

Tegevusaruandes antakse ülevaade raamatupidamiskohustuslase tegevusest ja asjaoludest, millel on määrav tähtsus tema finantsseisundi ja majandustegevuse hindamisel, samuti olulistest sündmustest ning eeldatavatest arengusuundadest. Kui äriühingu omakapital ei vasta äriseadustiku nõuetele, kirjeldatakse tegevusaruandes omakapitali taastamiseks kavandatavaid tegevusi.

Suurettevõtja ja avaliku huvi üksusest VKE on kohustatud esitama tegevusaruande eraldi alajaotisena kestlikkusaruande, mis annab ülevaate tegevusega kaasnevatest keskkonna- ja sotsiaalsetest mõjudest ning ühingujuhtimisest. Kestlikkusaruanne koostatakse Euroopa kestlikkusaruandluse standardi (ESRS) alusel. Kestlikkusaruande koostamise kohustusest on vabastatud tütarettevõtja, kes kuulub konsolideerimisgruppi, mille konsolideeriv üksus avaldab nõuetekohase konsolideeritud kestlikkusaruande.

Konsolideerimisgrupi aruandlus ja erandid

Konsolideeriv üksus on emaettevõtja, kellel on valitsev mõju teise raamatupidamiskohustuslase (tütarettevõtja) üle. Valitsev mõju tuleneb tavaliselt suuremast kui 50%-lisest osalusest hääleõiguses või õigusest nimetada või tagasi kutsuda enamikku tegevjuhtkonnast. Konsolideeriv üksus koostab konsolideerimisgrupi majandusaasta aruande.

Konsolideerimisgrupi aruande koostamise kohustusest on vabastatud konsolideeriv üksus, kelle konsolideeritud näitajad ei ületa väikese konsolideerimisgrupi tingimusi (välja arvatud juhul, kui mõni grupi üksus on avaliku huvi üksus). Samuti on vabastatud konsolideeriv üksus, kelle tütarettevõtjate bilansimahud kokku ei ületa 5% ja müügitulu ei ületa 5% konsolideeriva üksuse vastavatest näitajatest.

Erisused teatud kohustuslastele

Seadus sätestab erisused järgmistele kohustuslastele:

• Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) võib pidada oma raamatupidamist kassapõhiselt. Kassapõhist arvestust pidav FIE lähtub lihtsustatud nõuetest ning on vabastatud majandusaasta aruande koostamise kohustusest. Tegevust tekkepõhiselt kajastav FIE lähtub üldisest seadusest, kuid on samuti vabastatud majandusaasta aruande koostamisest;
• Korteriühistu raamatupidamise erisused on sätestatud korteriomandi- ja korteriühistuseaduses;
• Filiaalile, kes koostab oma aruande kooskõlas Eesti standardiga ja kelle näitajatest mitte ükski või vaid üks ületab väikeettevõtja piirmäärasid, kohaldatakse väikeettevõtja kohta sätestatut.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes kehtestab raamatupidamise seadus selge ja struktureeritud raamistiku Eesti raamatupidamiskohustuslastele, määratledes nõuded tehingute dokumenteerimisele, registrite pidamisele ja dokumentide säilitamisele seitsme aasta jooksul. Seadus eristab ettevõtjaid suuruse järgi, pakkudes mikro- ja väikeettevõtjatele lihtsustatud aruandlusvõimalusi, samas kui suurettevõtjatele ja avaliku huvi üksustele kohalduvad rangemad nõuded, sealhulgas kohustuslik kestlikkusaruandlus ja rahvusvaheliste standardite järgimine.

Vaata õigusakti Riigi Teatajas