Alates 01.10.2026 kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt loetakse residendist füüsilise isiku maksustatavaks tuluks laenudelt, liisingutelt, hoiustelt, väärtpaberitelt ning lepingulistelt investeerimisfondidelt saadud intressitulu, mis annab maksumaksjale selged alused oma maksukohustuse ja tulude deklareerimise kavandamiseks. Seaduse tundmine võimaldab eristada maksustatavat intressi vabastustest, mida kohaldatakse pensioni investeerimiskonto, vastavate lepingute ning investeerimiskonto süsteemi kaudu tulumaksukohustuse edasilükkamisel.
Intressitulu mõiste ja maksustatavad objektid
Tulumaksuseaduse kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil saadud intressitulu. Intressina käsitatakse rahalisi laekumisi ja võlakohustuse suurenemisi järgmistelt finantsinstrumentidelt ja lepingutelt:
- laenult, liisingult ja muult võlakohustuselt saadud intress;
- võlakohustuselt arvutatud summa, mille võrra esialgset võlakohustust suurendatakse;
- väärtpaberilt ja hoiuselt saadud intress;
- lepingulise investeerimisfondi arvel osakuomanikule tehtud rahaline väljamakse (välja arvatud fondi osaku tagastamisel või likvideerimisel saadud väljamakse osas).
Seadus sätestab selgesõnalise erandi viiviste suhtes: rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral makstavat viivitusintressi ehk viivist tulumaksuseaduse tähenduses intressina ei käsitata.
Maksuvabastused ja maksukohustuse edasilükkamine
Tulumaksuseadus sätestab konkreetsed juhud, mil intressitulu on tulumaksust vabastatud või selle maksustamist saab edasi lükata:
- intress, mis on saadud pensioni investeerimiskontol olnud raha eest soetatud finantsvaralt;
- intress, mille aluseks olev investeerimisfondi tulu on tulumaksuseaduse asjakohaste sätete kohaselt juba maksustatud või tulumaksust vabastatud;
- intress, mis on saadud üleeuroopalise personaalse pensionitoote (PEPP) lepingu alusel;
- finantsvaralt teenitud intressitulu, mille maksukohustus lükatakse edasi investeerimiskonto nõuete järgimisel.
Tulumaksukohustuse edasilükkamiseks investeerimiskonto kaudu peab finantsvara olema soetatud üksnes investeerimiskontol oleva raha eest ning intressitulu tuleb kanda viivitamata investeerimiskontole.
Tulumaksu kinnipidamine ja maksumäär
Tulumaksuseaduse kohaselt on tulumaksu kinnipidaja kohustatud residendist füüsilisele isikule tehtavalt tulumaksuga maksustatavalt intressi väljamakselt tulumaksu kinni pidama väljamakse tegemisel. Kinnipeetava tulumaksu määr on 22%.
Tulumaksu ei peeta kinni residendist füüsilisele isikule makstavalt intressilt juhul, kui maksumaksja on tulumaksu kinnipidajat teavitanud, et intress on saadud investeerimiskontol või pensioni investeerimiskontol olnud rahalt või selle eest soetatud finantsvaralt.
Kinnipidaja kannab kinnipeetud tulumaksu maksuhalduri pangakontole hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks ning esitab samaks tähtajaks maksudeklaratsiooni.
Kokkuvõte
Tulumaksuseaduse järgi kuulub residendist füüsilise isiku intressitulu üldreeglina maksustamisele 22-protsendilise maksumääraga, mida väljamakse tegija reeglina tulumaksu kinnipidajana väljamaksmisel kinni peab. Maksumaksja saab tulumaksukohustuse tekkimist seaduspäraselt edasi lükata finantsvara soetamisel investeerimiskontot kasutades või tugineda seaduses otseselt ette nähtud maksuvabastustele pensioni investeerimiskonto ja üleeuroopalise personaalse pensionitoote lepingu raames. Samuti tuleb silmas pidada, et kohustuse täitmisega viivitamisel makstav viivis ei ole intress ning sellele tulumaksuseaduse intressisätteid ei kohaldata.
Õigusaktid
- Tulumaksuseadus TuMS