Alates 01.07.2020 jõustuvad Töölepingu seaduse olulised muudatused, mis reformivad põhjalikult isapuhkuse andmise korda ja kestust ning sätestavad uued üleminekureeglid vanemapuhkuste süsteemile üleminekuks. Käesolev ülevaade aitab tööandjatel ja töötajatel mõista uusi nõudeid puhkuste planeerimisel ning tagada õigusaktide korrektne täitmine igapäevases tööelus.
Isapuhkuse kestuse ja kasutamise korra reform
Töölepingu seaduse muudatustega muudetakse oluliselt isapuhkuse tingimusi (§ 60 lg 1). Varasema kümne tööpäeva asemel on isal nüüd õigus saada isapuhkust 30 kalendripäeva ulatuses.
Puhkust saab kasutada ühes osas või osade kaupa ajavahemikul alates 30 päeva enne eeldatavat lapse sündi kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Tööandjal on õigus keelduda puhkuse andmisest lühema kui seitsme kalendripäeva pikkuse osana.
Lisaks on seadusesse lisatud uued lõiked, mida eelmises redaktsioonis ei olnud:
- Isapuhkuse hüvitamise taotlemisele, määramisele ja maksmisele kohaldatakse perehüvitiste seaduses isa täiendava vanemahüvitise kohta sätestatut (§ 60 lg 2).
- Kui lapse isa on surnud, ei täida kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või loobub kirjalikult isa täiendavast vanemahüvitisest, on isapuhkuse saamise õigus ema abikaasal, lapse teisel lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal (§ 60 lg 3).
Muudatused puhkuste andmises ja riiklikus hüvitamises
Seoses isapuhkuse uue regulatsiooniga on muudetud ka puhkuse andmise ja riigieelarvest hüvitamise üldist korda (§ 54 lg 2 ja § 66 lg 2).
Eelmises redaktsioonis sätestati, et paragrahvis 60 nimetatud isapuhkust antakse töötaja tööpäeval ning selle eest ettenähtud puhkusetasu hüvitatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve kaudu. Uues redaktsioonis on viited paragrahvile 60 nendest sätetest eemaldatud, mis tähendab, et isapuhkuse andmist ja hüvitamist ei reguleerita enam nendes lõigetes sätestatud üldises korras.
Uued rakendussätted puhkuste üleminekuks alates 2022. aastast
Seadusesse on lisatud täiesti uus paragrahv 139, mis reguleerib rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsehoolduspuhkuse, lapsendajapuhkuse ning puudega lapse vanema lapsepuhkuse õiguse kasutamist üleminekuperioodil alates 01.04.2022.
Uued rakendussätted jagunevad järgmiselt:
- Isikule, kellel on tekkinud õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele või lapsendajapuhkusele enne 2022. aasta 1. aprilli, kohaldatakse kuni 2022. aasta 31. märtsini kehtinud redaktsiooni (§ 139 lg 1 ja 3).
- Alates 2022. aasta 1. aprillist loetakse isiku õigus lapsehoolduspuhkusele õiguseks vanemapuhkusele (§ 139 lg 2).
- Isikul, kes kasutab puudega lapse vanema lapsepuhkust pärast 2022. aasta 1. aprilli, on õigus puhkusele uue redaktsiooni alusel (§ 139 lg 4).
- Enne 2022. aasta 1. aprilli kasutatud rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsehoolduspuhkust või puudega lapse vanema lapsepuhkust võetakse edaspidi arvesse vastavalt emapuhkusena, vanemapuhkusena ning puudega lapse vanema lapsepuhkusena (§ 139 lg 5).
Kokkuvõte
Kokkuvõttes toob Töölepingu seaduse muudatus alates 01.07.2020 kaasa olulise isapuhkuse pikendamise 30 kalendripäevani, mida saab paindlikult kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Samuti muutub isapuhkuse hüvitamise kord, mis viiakse kooskõlla perehüvitiste seadusega, ning riigieelarvest hüvitamise ja tööpäevadel andmise üldisest korrast eemaldatakse viited isapuhkusele. Lisaks kehtestatakse uue paragrahviga 139 selged üleminekuperioodi reeglid rasedus-, lapsehooldus- ja lapsendajapuhkuste ümberhindamiseks alates 2022. aasta 1. aprillist, tagades sujuva ülemineku uuele vanemapuhkuste süsteemile.