Alates 01.01.2010 jõustusid riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatused, mis toovad kaasa olulise täpsustuse püsiva töövõimetuse määramise tähtaegadesse. Käesolev ülevaade selgitab lugejale püsiva töövõimetuse kestuse uusi võimalusi ja aitab mõista, kuidas muutus mõjutab töövõimetuse tuvastamise protsessi võrreldes varasema redaktsiooniga.
Püsiva töövõimetuse määramise tähtaegade täpsustamine
Riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatustega, mis hakkasid kehtima alates 01.01.2010, muudeti püsiva töövõimetuse määramise kestuse reegleid seaduse paragrahvi 16 lõikes 7. See muudatus puudutab otseselt isikuid, kellele määratakse püsiv töövõimetus, ning reguleerib tähtaegu, milleks töövõimetust saab kehtestada.
Eelmises seaduse redaktsioonis, mis kehtis kuni 31.12.2009, oli püsiva töövõimetuse määramise kestuseks ette nähtud kindel loetelu perioodidest:
- kuus kuud
- üks aasta
- kaks aastat
- viis aastat
- kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks
Uues redaktsioonis on aga loetellu lisatud täiendav tähtaeg, mida varem seaduses ei eksisteerinud. Nüüd on võimalik isikut püsivalt töövõimetuks tunnistada ka kestusega kolm aastat. See tähendab, et uue seaduse kohaselt on võimalikud kestused kuus kuud, üks aasta, kaks aastat, kolm aastat, viis aastat või kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. See muudatus pakub paindlikumat lähenemist töövõimetuse perioodi määramisel.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks tõi riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatus alates 01.01.2010 kaasa ühe konkreetse täpsustuse püsiva töövõimetuse määramisel paragrahvis 16. Kui varem puudus seaduses võimalus määrata püsivat töövõimetust täpselt kolmeks aastaks, siis uue redaktsiooni kohaselt on see võimalus loetellu lisatud. Kõik teised püsiva töövõimetuse määramise kestused jäid samaks, ulatudes kuuest kuust kuni viie aastani või kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni.