Alates 2. juulist 2009 kehtima hakanud Maamaksuseaduse muudatused toovad kaasa olulisi uuendusi kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele. Käesolev ülevaade selgitab täpselt, kuidas muutusid maamaksumäärade kehtestamise alused, millised uued maksusoodustused rakenduvad elamumaale ning kuidas on ümber struktureeritud seaduse rakendussätted, pakkudes lugejale selget ja praktilist juhist uute reeglite mõistmiseks.
Maksumäära diferentseerimine ja uued soodustused
Paragrahvi 5 lõikes 2 muudeti kohaliku omavalitsuse volikogu õigusi maamaksumäära kehtestamisel. Kui varem võis volikogu kehtestada määra diferentseeritult vaid maa hinnatsoonide lõikes, siis uue redaktsiooni kohaselt võib seda teha diferentseeritult maa hinnatsoonide ja/või katastriüksuse sihtotstarvete liikide kaupa.
Paragrahvi 11 lõikes 2 laiendati pensionäride maksusoodustust. Varasemas redaktsioonis võis kohalik omavalitsus vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saaja tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0,1 ha ulatuses, uues redaktsioonis on see piirmäär tõstetust kuni 0,3 ha-ni (vallas säilis piirmäär kuni 1,0 ha).
Paragrahvi 11 lõike 2 teises muudetud kirjes lisati täiesti uus soodustus maa omanikule või seaduse paragrahvis 10 sätestatud maakasutajale. Uue sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus vabastada nad maamaksust elamumaalt linnas kuni 0,3 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses, tingimusel et sellel maal asuvas elamus on maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistri andmetele ning taotleja ei saa rendi- või üüritulu. Varasemas redaktsioonis sellist sätet ei olnud.
Sätete ümberstruktureerimine ja vastutus
Seoses uute soodustuste lisandumisega muudeti mitmete sätete asukohti ja viiteid:
- Paragrahvi 11 lõikes 3 sätestatakse nüüd maksuvabastuse taotluse läbivaatamise kord (viidates lõigetele 2, 2^1 ja 2^2), mis varem asus paragrahvi 11 lõikes 2. Varasemas redaktsioonis reguleeris lõige 3 eelarvetulude vähenemise mittesisustamist riigieelarvest.
- Paragrahvi 11 lõige 4 sätestab nüüd, et eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest (varem asus see lõikes 3). Varasemas redaktsioonis reguleeris lõige 4 maksumaksja vastutust.
- Paragrahvi 12 lõige 1 sätestab nüüd maksumaksja vastutuse vastavalt seadustele (mis varem asus paragrahvi 11 lõikes 4). Varasemas redaktsioonis oli see lõige kehtetu.
- Paragrahvi 12 lõige 2 on uues redaktsioonis kehtetu. Varasemas redaktsioonis sätestas see seaduse jõustumise aja (1. juuli 1993).
- Paragrahvi 13 lõige 1 sätestab nüüd seaduse jõustumise aja (1. juuli 1993), mis varem asus paragrahvi 12 lõikes 2. Varasemas redaktsioonis reguleeris see rakendamise korra kehtestamist rahandusministri poolt.
- Paragrahvi 13 lõige 2 sätestab nüüd rakendamise korra kehtestamise rahandusministri poolt (varem asus see lõikes 1). Varasemas redaktsioonis reguleeris see 1993. aasta II poolaasta maamaksu tasumise tähtaega.
- Paragrahvi 13 lõige 3 on uus lisatud säte, mida eelmises redaktsioonis ei olnud. See sätestab, et 1993. aasta II poolaasta maamaks tasutakse hiljemalt 1993. aasta 15. novembriks (mis varem asus lõikes 2).
Kokkuvõte
Kokkuvõttes toob Maamaksuseaduse muudatus alates 2. juulist 2009 kaasa suurema paindlikkuse kohalikele omavalitsustele maamaksumäärade kehtestamisel, võimaldades diferentseerimist lisaks hinnatsoonidele ka katastriüksuse sihtotstarvete kaupa. Samuti laienevad oluliselt maksuvabastused: pensionäride elamumaa maksuvabastuse piiri linnas tõsteti 0,3 hektarini ning loodi uus maksuvabastus omanikele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub vastaval elamumaal. Seaduse rakendussätetes viidi läbi ulatuslik tehniline ümberstruktureerimine, nihutades mitmete sätete ja lõigete asukohti ilma nende sisulist tähendust muutmata.
Õigusaktid
- Maamaksuseadus MaaMS